Eestis on noorteühendustel palju võimalusi saada tegevustoetust või ürituste korraldamiseks tuge, kuid kindlasti mitte sellises mahus, et kindlustaks enamusele neist järjepidevuse või poolegi sellest. Tegevustoetust saab taotleda omavalitsustelt, ürituste ja aastatoetust Hasartmängumaksu Nõukogult, Haridus- ja Teadusministeeriumilt läbi allasutuste, Euroopa Noortelt jne. Üks toetuse viise on HTMi all olev noorteühenduste aastatoetus, mis on mõeldud üle-Eestilistele ja vähemalt 500 liikmega ühendustele.
2009. aastal kaebasid ministri otsuse rahade jagamise osas kohtusse Noored Sotsiaaldemokraadid ja Rahvaliidu Noored. Minister Tõnis Lukas välistas poliitilistel noorteühendustel võimaluse saada noorteühenduste tegevustoetust. Kohtulahing kaotati, sest ei suudetud õigeid dokumente õigel ajal esitada. Toona põhjendas minister oma otsust sellega, et poliitilisi noorteühendusi pole vaja toetada, maailmavaatelise töö jaoks saavad erakonnad juba piisavalt raha riigieelarvest.
Möödus kõigest paar aastat ja 2011. aasta alguses tuli IRL ja Reformierakond lagedale DASA (demokraatia arendamise sihtasutus) mõttega. Eelmise aasta lõpus algatati ka vastav eelnõu. Ootamatult on nüüd tekkinud vajadus maailmavaate levitamise järgi ja seda oluliselt suuremate summadega kui noorteühendustele tookord tiksunud ca 600 000 krooni. Mida see näitab? Esiteks seda, et Lukase otsus oli poliitiline ja kuna IRL ning Reforminoored (juriidilise keha puudumise tõttu ei kvalifitseeru nad isegi noorteühenduseks) raha ei vajanud, siis võis opositsioonile keerata küll.
Küsimus on aga selles, millised need poliitilised noorteühendused ühiskonna arvates olema peaks?! Tänavu on väga vähe kohti, kus kohast üldse poliitilised raha taotleda saab. Kõige selle tulemusena on nad sunnitud erakondade käest raha lunima, mis tähendab aina suuremat iseseisvuse kaotust. Kuidas sa hammustad kätt mis toidab! Võib vaid oletada, et Lukase otsus oli kooskõlas nägemusega, et noortekogud on erakonna käepikendus ja parem ongi, et nad ei arene, muidu tõstavad veel pead!
Erakondade külge kleebitud noorteorganisatsioonide liikmete väärtused ja lähenemine ühiskonnaasjadele on nö tegutsemisvabadusega ühendusest paljuski erinev. Selle tulemusena püüavad poliitilised noorteühendused ennast tõestada ja poevad õpilas- ja üliõpilasesindustesse, värbavad või panevad kandideerima oma liikmed noortevolikogudesse ning püüavad seal võimu võtta. Selline tegutsemisviis on aga vale ja ohtlik. Ei saa vastu olla sellele, et näiteks osaluskogu noor kuulub mõnda poliitilisse ühendusse, kuid vastu tuleb olla sellele, mida tihti erakond või noortekogu (enese tõestamise vajadus) temalt ootab. Lähenemine, et noorteühendustes aetakse erakonna asju, hävitab seal iseseisva mõtlemise ja muudab esinduskogu mõttetuks. Demokraatlik riik on üles ehitatud põhimõtte järgi, et erakonnas või erakonna noortekogus seistakse huvigruppide mõtete eest, mitte vastupidi! Seega otsus, mis meeldis paljudele noorteühendusetele, võib neid mõjutada palju rohkem kui nad arvata oskavad.
Kuigi paljud noorsotsid on aktiivsed ka teistes noorteühendustes, võime kinnitada seda, et me ei oota sotside poliitika ajamist seal, vaid püüame igati seista nende endi huvide eest. Oleme oma põhimõtete eest astunud vastu avalikult läbi meeleavalduse erakonna juhtkonnale (üliõpilaste piletihinnad Tallinnas 2010) ja teeme seda vajadusel ka edaspidi. Eesti demokraatiale mõjub palju paremini poliitiliste noorteühenduste rahastamise taastamine kui DASA loomine. Pealegi on see üle saja korra odavam!

Autor: Lauri Läänemets, Noored Sotsiaaldemokraadid esimees

DASA lühend kõlab rohkem „vargsi tehtud kaunikene“ kui „demokraatia arendamise sihtasutus“. Täna teavad kõik valitsuse koalitsoonileppest tekkinud plaani luua demokraatia edendamise sihtasutused, mille ülesanne on teha ära ühiskonnaõpetajate ja vabaühenduste töö kodanike harimisel.

Arutelu teema ümber on tugev, sest plaani põhjendatud mõtet on raske tabada, kuna seaduseelnõu on piisavalt paindlik ja eesmärgistamata. Täiesti normaalne on ka see, et kellelegi ei mahu pähe kuidas mõni erakond suudab endale raha juurde planeerida olukorras kus just hiljuti tehti kõigile hädasolijatele selgeks, et riigil abistamiseks raha ei ole.

Kuhu erakondade raha kulub?

Lõppeval aastal said erakonnad riigilt 5,3 miljonit eurot, mis jagunes järgnevalt: Rerformierakond 1,6, Keskerakond 1,5 miljonit ja IRL 1 miljon ning SDE 500 000 eurot. Paljud arvavad, et erakondade rahastamine riigieelarvest on raha raiskamine ja näiteks nagu Indrek Tarand, pakuvad, et elatage end liikmemaksudest. Sellised arvamused on aga kas läbi mõtlemata, populistlikud või tulenevad teadmatusest. Ma ei usaldaks oma riiki juhtima punti inimesi, kes oma plaane teevad kitsas ringis, tuginedes vaid enda teadmistele. Sisuliselt lakkaks ilma rahata olemast erakonnad või vähemalt kaoks neis võimalus tegutseda demokraatlikult ja kaasavalt.
Iga asi maksab. Nii maksab kontori pidamine, tuleb maksta sekretärile, raamatupidajale, nõunikele. Kui soovid teha koosolekut, pead üürima suurema ruumi, kui soovid teada mis teises Eestis otsas toimub, pead sinna kohale sõitma, välja andma trükiseid, tellima uuringuid. Kõik need on suured kulud ja me teame, et mida rohkem demokraatiat, seda rohkem ressursse (aeg, raha, inimesed jne) selleks kulub.

Nelja parlamendierakonna aastased tegevuskulud jäävad vahemikku 350 000 – 1,1 miljonit eurot. Lisaks on kõigil erakondadel liikmemaksud mis moodustavad küll kaduvväikese osa tulubaasist ning annetused liikmetelt ja välistelt toetajatelt (enamasti ettevõtjad). Näiteks oli 2010 aastal kõige rohkem annetusi saanud erakond Reformierakond ca 440 000 eurot. Ühtekokku riigieelarvest tuleva toetusega sai Reformierakond 2010. aastal üle 2 miljoni euro. (olen võtnud Reformierakonna näite kuna suurima parlamendijõuna ja valitsuserakonnana on nende rahavood kõige suuremad) Lihtne arvutus näitab, et aastas jääb 900 000 eurot üle nö reservi. Millele see „reserv“ kulutatakse, on valimistel näha.
Tavaliselt suureneb enne valimisi tehtavate annetuste kogusumma veelgi. Seega tekib 4 aasta jooksul Reformierakonnal valimisteks ligikaudu 3,6 miljonit eurot, mistõttu jääb sellel valitsemisperioodil iga valimise kohta ligikaudu 1,2 miljonit. Tegelikkuses on see loomulikult suurem, kuid seda meie riigis ei uurita, see tuleks välja siis kui vastav komisjon arvutaks iga erakonna valimiskulud ise välja ning võrdleks aruannetega.

DASA raha on praegugi olemas

Kui meil raha puudu on, siis võiksime võtta seda sealt kus seda mõttetult kulutatakse. Ma ei väida, et valimisereklaam mõttetu on, kuid väga suures koguses valimisreklaami on mõttetu ja pole kõigi, eriti uute poliitiliste jõudude suhtes aus. 2010. aasta Riigikogu valimiste kulud Sotsiaaldemokraatidel olid 700 000 eurot, see oli parlamendierakondadest kõige väiksem summa, kuid piisavalt suur, et normaalne reklaam ära teha.
Sundimaks poliitikuid rohkem rahvaga suhtlema ning looma võrdsemaid konkurentsitingimusi, vajavad valimiskulud ülemist piiri. Erinevate pakkumiste järgi oleks see umbes 600- 700 000 eurot. See vabastaks piisava hulga raha mille eest saaks ka demokraatiat nii meil kui väljaspool arendamas käia. Eeldus on loomulikult, et praegust riikliku parteide toetussüsteemi natuke muudetakse.

Ürituste korraldamisest tähtsamaks tuleks pidada aga erakondade mõttekodade (think-thank) loomist mis parandaks poliitika kvaliteeti.

Iseasi, kas sellised mõttekojad üldse võimalikud on, st kas meil on piisavalt inimresurssi. Samuti on küsimus erakondade valmisolekus oma tegutsemisviisi muuta, sest vähemalt praegune valitsus mingisugust uuringutele põhinevat valitsemist ei praktiseeri. Võib-olla oleks õigem kõik see raha Praxisele anda ja leppida kokku, et nende eelarves on iga erakonna jaoks kindel summa, mille eest tellitakse uuringuid või töötatakse välja poliitikaid.

Autor: Lauri Läänemets