Täpselt nii palju päevi oli Belgia ilma valitsuseta. Seda on rohkem, kui Iraagi 249. päeva möödunud kümnendil sõjakeerises olles.

Samas ei ennustata prantsuse keelt kõnelevale valloonist sotsialistile Elio Di Rupole valitsusjuhina pikka iga. Olenemata sellest, et sotsialistidest, kristlikest demokraatidest ja liberaalidest (ei tasu jätta märkimata ka seda, et kõik osapooled on esindatud nii prantsuse, kui ka flandria keele kõnelejad) koosnev valitsus peaks katma küllaltki suure osa Belgia poliitmaastikust, ei pruugi see olla piisav pikaajaliseks toimimiseks. Üks põhjusteks on kindlasti see, et di Rupo valitsusse ei kuulu Belgia kõige populaarsem erakond – Uus Flaami Allianss (NVA), kes võttis lõviosa häältest flandrias. NVA on korduvalt valitsuse moodustamise katseid katkestanud, kuna nõuavad flaamidele rohkem otsustusõigust ja suuremat iseseisvust. Samuti on juba detsembri algusest mitmes Belgia linnas toimunud meeleavaldused uue valitsuse vastu.

Tähelepanuväärne on ka see, et 13. liikmelist valitsust juhtiv Di Rupo on esimene Euroopa valitsusjuht, kes avalikult tunnistanud oma homoseksuaalsust ja esimene sotsialistist valitsusjuht alates 1974. aastast.

Villu Viidul
Foto: PES (http://www.pes.org/)