DASA lühend kõlab rohkem „vargsi tehtud kaunikene“ kui „demokraatia arendamise sihtasutus“. Täna teavad kõik valitsuse koalitsoonileppest tekkinud plaani luua demokraatia edendamise sihtasutused, mille ülesanne on teha ära ühiskonnaõpetajate ja vabaühenduste töö kodanike harimisel.
Arutelu teema ümber on tugev, sest plaani põhjendatud mõtet on raske tabada, kuna seaduseelnõu on piisavalt paindlik ja eesmärgistamata. Täiesti normaalne on ka see, et kellelegi ei mahu pähe kuidas mõni erakond suudab endale raha juurde planeerida olukorras kus just hiljuti tehti kõigile hädasolijatele selgeks, et riigil abistamiseks raha ei ole.
Kuhu erakondade raha kulub?
Lõppeval aastal said erakonnad riigilt 5,3 miljonit eurot, mis jagunes järgnevalt: Rerformierakond 1,6, Keskerakond 1,5 miljonit ja IRL 1 miljon ning SDE 500 000 eurot. Paljud arvavad, et erakondade rahastamine riigieelarvest on raha raiskamine ja näiteks nagu Indrek Tarand, pakuvad, et elatage end liikmemaksudest. Sellised arvamused on aga kas läbi mõtlemata, populistlikud või tulenevad teadmatusest. Ma ei usaldaks oma riiki juhtima punti inimesi, kes oma plaane teevad kitsas ringis, tuginedes vaid enda teadmistele. Sisuliselt lakkaks ilma rahata olemast erakonnad või vähemalt kaoks neis võimalus tegutseda demokraatlikult ja kaasavalt.
Iga asi maksab. Nii maksab kontori pidamine, tuleb maksta sekretärile, raamatupidajale, nõunikele. Kui soovid teha koosolekut, pead üürima suurema ruumi, kui soovid teada mis teises Eestis otsas toimub, pead sinna kohale sõitma, välja andma trükiseid, tellima uuringuid. Kõik need on suured kulud ja me teame, et mida rohkem demokraatiat, seda rohkem ressursse (aeg, raha, inimesed jne) selleks kulub.
Nelja parlamendierakonna aastased tegevuskulud jäävad vahemikku 350 000 – 1,1 miljonit eurot. Lisaks on kõigil erakondadel liikmemaksud mis moodustavad küll kaduvväikese osa tulubaasist ning annetused liikmetelt ja välistelt toetajatelt (enamasti ettevõtjad). Näiteks oli 2010 aastal kõige rohkem annetusi saanud erakond Reformierakond ca 440 000 eurot. Ühtekokku riigieelarvest tuleva toetusega sai Reformierakond 2010. aastal üle 2 miljoni euro. (olen võtnud Reformierakonna näite kuna suurima parlamendijõuna ja valitsuserakonnana on nende rahavood kõige suuremad) Lihtne arvutus näitab, et aastas jääb 900 000 eurot üle nö reservi. Millele see „reserv“ kulutatakse, on valimistel näha.
Tavaliselt suureneb enne valimisi tehtavate annetuste kogusumma veelgi. Seega tekib 4 aasta jooksul Reformierakonnal valimisteks ligikaudu 3,6 miljonit eurot, mistõttu jääb sellel valitsemisperioodil iga valimise kohta ligikaudu 1,2 miljonit. Tegelikkuses on see loomulikult suurem, kuid seda meie riigis ei uurita, see tuleks välja siis kui vastav komisjon arvutaks iga erakonna valimiskulud ise välja ning võrdleks aruannetega.
DASA raha on praegugi olemas
Kui meil raha puudu on, siis võiksime võtta seda sealt kus seda mõttetult kulutatakse. Ma ei väida, et valimisereklaam mõttetu on, kuid väga suures koguses valimisreklaami on mõttetu ja pole kõigi, eriti uute poliitiliste jõudude suhtes aus. 2010. aasta Riigikogu valimiste kulud Sotsiaaldemokraatidel olid 700 000 eurot, see oli parlamendierakondadest kõige väiksem summa, kuid piisavalt suur, et normaalne reklaam ära teha.
Sundimaks poliitikuid rohkem rahvaga suhtlema ning looma võrdsemaid konkurentsitingimusi, vajavad valimiskulud ülemist piiri. Erinevate pakkumiste järgi oleks see umbes 600- 700 000 eurot. See vabastaks piisava hulga raha mille eest saaks ka demokraatiat nii meil kui väljaspool arendamas käia. Eeldus on loomulikult, et praegust riikliku parteide toetussüsteemi natuke muudetakse.
Ürituste korraldamisest tähtsamaks tuleks pidada aga erakondade mõttekodade (think-thank) loomist mis parandaks poliitika kvaliteeti.
Iseasi, kas sellised mõttekojad üldse võimalikud on, st kas meil on piisavalt inimresurssi. Samuti on küsimus erakondade valmisolekus oma tegutsemisviisi muuta, sest vähemalt praegune valitsus mingisugust uuringutele põhinevat valitsemist ei praktiseeri. Võib-olla oleks õigem kõik see raha Praxisele anda ja leppida kokku, et nende eelarves on iga erakonna jaoks kindel summa, mille eest tellitakse uuringuid või töötatakse välja poliitikaid.
Autor: Lauri Läänemets
Posted in 
Teema on huvitav. Võib vaadelda eri nurkade alt. Näiteks kui võtta aluseks erakondade rahastamissüsteem, siis DASA’de loomine aitaks suurparteisid soosivat parteide rahastamissüsteemi võrdsustada. Teisest otsast vaadates jälle puudub pisiparteidel võimalus sellest kõigest osa saada. Seega ebavõrdsus ei kao. Iseasi on muidugi küsimus, kas pisiparteidel on oluline erinevus suurtest ideoloogiatest, ning kas see väärib tõepoolest eraldi toetamist. Teisalt jällegi võib vajalikkus olla olemas. Näiteks kui võtame nn Piraadipartei, mille üks taotlus on internetis failide vahetamine muuta võimalikult vabavaraks vms. Iseenesest on nende puhul ehk tõepoolest põhjendatud poliitikaanalüüsikeskuse loomine, mis kaaluks sellise vabavaranduse kasulikkust ka mujal kui internet. Miks ei võiks olla Eesti kontekstis nende üks taotlusi, et riigilõivud peaksid olema oluliselt madalamad, sest praegune reformierakondlik pettepoliitika, kus tulumaks all ja riigilõivud kõrgel, on ühiskonna kogutulu silmas pidades möga. St ilus kuni hetkeni, mil tuleb kohtuteed kõndida.
Eraldi huvitav teema on erakondade sisedemokraatia ja siseopositsioon. Ma pole küll põhjalikult teemat jälginud, kuid pole täheldanud, et seda oleks eraldi välja toodud. Nimelt loovad DASA’d potentsiaali tugevama siseopositsiooni tekkeks. DASA tegevus saab anda poliitilisele peajoonele vastanduvaid põhjendusi, mis saavad istuvale parteijuhtkonnale ohuks kujuneda. Võtkem kasvõi SDE. Kui DASA analüüs tõestaks, et Töölepinguseaduse muutmine on laias laastus tegelikult suurendanud ka töötajate turvalisust (oletame), siis sunniks see ilmselt ka SDE’s ideoloogiat või meeskonda revideerima. Loomulikult on see kõik väga oletuslik, ning praktikas võib kõik olla palju ebahuvitavam.
Üldjoontes ma näen DASA’de loomisel mitmeid kasusid. Küll aga on nende loomine sattunud ajale, mil seda loomist on raske mõista. Samuti olen seda meelt, et kodanikeühendustele tuleks samuti rohkem maksumaksja raha jagada. Teevad ju kodanikeühendused poliitikaanalüüsis ja demokraatia arendamises olulise töö ära.
Lõpetuseks kordaks ühte mõtet veelkord: inimesed, kes soovivad et seda nn Dasa-raha kasutataks ikka mõistlikult, astuge palun oma lemmikerakonda ning tegutsege aktiivselt selle nimel, et asi läheks teie soovitud rada mööda. Pelgalt nurisemisest ei piisa ega hakka kunagi piisama. Tegusid on vaja.