Juuni alguses avanes võimalus minna appi meie Türgi kamraadidele vasak-tsentristliku erakonna (Republican People’s Party, edaspidi CHP) noortele, toetamaks neid 12. juunil toimunud parlamendivalimistel. Mõne päevaga jõudsin osaleda mitmel miitingul, külastada Istanbuli äärealasid ja tutvuda erinevate inimestega.
Algatuseks paar fakti Türgi kohta (wikipedia 
). Türgis elab umbes 70 miljonit inimest, kellest 15 miljonit Istanbulis. Kohalikega rääkides jäi aga kõlama, et 20 miljonit, kuna paljud noored on MaSu tõttu suurlinna kolinud. Türgi rahvastik on noor ja pooled inimesed kogu rahvastikust on alla 30 aastased.
Kurde elab Türgis umbes 14 miljonit. Lisaks kurdidele elab Türgis ka umbes 10 miljonit, moslemitele sarnase, kuid ilmalikuma usundi järgijat (mis lubab näiteks alkoholi tarbida, naistel riietust valida ja ka palvete kord on erinev).
SKP per capita on umbes 10 000$ võrdluseks Eestis on see umbes 15 000$. Türgil on USA järel suuruselt teine armee NATOS, ja kohustuslik 18 kuune sõjaväeteenistus.
Nüüd poliitikast. Türgi poliitiline kultuur on mõneti sarnane kui meil. Türklased armastavad võitjaid. Kui partei ei luba valimisi võita, on ta sisuliselt kaotanud. Suur enamus häältest antakse vastavalt traditsioonidele, mis suuresti sõltuvad sellest millises piirkonnas perekond on üles kasvanud.
Tõsiseltvõetavaid erakondi on Türgis 4 :
1)viimased 8 aastat üksi võimul olnud ja äsja valimised võitnud AK, mis on konservatiivne moslemi keskne erakond;
2)Vasak-tsentristlik CHP, kes on ainus euroopalik laiahaarde partei, mis üritab programmis arvestada kõikide huvigruppidega. Ainuke suur erakond, kes on vahetanud oma liidrit viimase 10 aasta jooksul.
3)Konservatiivne – natsionalistlik MHP
4)Türgi Demokraatlik Partei, kes on kujunenud kurdide keskseks erakonnaks, viimastel valimistel kandideerisid enamus erakonna tugevamaid häältepüüdjaid üksikutena. Selle põhjus peitub ilmselt valimissüsteemis, sest parlamenti saamiseks parteina oleks neil vaja olnud ületada 10%line valimiskünnis.
Minu käimistest :
Kohe lennukilt maha tulles olid mul vastas Noorsotside Balti Suvekoolist tuttavad Leedukad Benediktas ja Domas. Otsejoones lennujaamast viidi meid Istanbuli suurimale CHP miitingule, kus ajakirjanduse andmetel osales umbes 1 miljon inimest. Seal viidi meid kohe lavale, kus me saime inimestele lehvitada ja oma toetust avaldada. Mulle tõlgiti, et rahvas karjus : ” maha fašistid, me oleme kõik võrdsed”.
Järgmisel päeval osalesin nii naisõiguslaste, rohelise energia ja rahvusvähemuste meeleavaldustel. Kui peaminister oli avaldanud arvamust, et võiks legaliseerida kolme naise pidamise, siis CHP plakatil seisis “Ma tahan ühte töökohta, mitte kolme naist”.
Tegime mitu väljasõitu romade küladesse, kus meile tutvustati kohalikku olukorda. Põhiliseks probleemiks on hariduse kättesaadavaus, sest Türgis on peaaegu kõik erastatud ja ka keskhariduse omandamiseks peab mingit raha olema. Kurdide kogukondi me otseselt ei kohanud, kuid rääkisin kampaania käigus mõningate kurdidega, ja jäi mulje, et kardetakse valitsuse järgmisi käike.
Meid üritati võimalikult palju meediasse suruda, et näidata meediale, et eurooplased toetavad CHPd. Meiega koos osalesid ka noored väljastpoolt Euroopa Liitu, et tuliseid Euroopa Liidu vastasteid mitte ära ehmatada.
Viimastel päevadel tegelesime põhiliselt üliõpilaste, ajakirjanikega ning sõnavabaduslike küsimustega. Üks CHP esinumbritest, ametilt advokaat, üritas meile organiseerida kohtumist ühe noore üliõpilasaktivistiga, kes ootab kohut miitingul valitsusvastase loosungiga osalemise eest. Kahjuks kohtunik meile seda luba ei andnud. Ta avaldas kartust, et ta hääletataks selle eest kohtunike hulgast välja. Too neiu on oodanud oma kohtuistungit juba üle 2 aasta ja seda lükatakse pidevalt edasi. Kõigile on selge, et ta pole milleski süüdi.
Ühe teise kohut ootava, kuid selgelt süütu ajakirjaniku juhtumi suutis aga lahendada just CHP. Nimelt valisid nad ajakirjaniku Mustafa Balbayi oma ühe Istanbuli piirkonna esinumbriks. Valimiste tulemusena sai mees vanglakoiku asemel parlamendikoha ning võimaluse taas sõnavabadust nautida.
Tulles valimiste juurde tagasi, siis alustaks valimisaktiivsusest. Valimas käis 84,5% valijatest, mis on võrreldes Eestis toimunud valimistega väga kõrge.
Valimised võitis eelnevalt võimul olnud AK Partei, kogudes napilt alla 50% häältest, mis “tänu” ebanormaalselt kõrgele valimiskünnisele ja üksikkandidaatidele tõi neile kõvasti üle 50% parlamendikohtadest. Kõigest hoolimata võib valimisi edukaks lugeda ka meie võõrustajatele. Nad olid ainus suurem jõud, kes parandas oma kohtade arvu võrreldes eelmiste valimistega. Neile antud toetus oli 26%.
Mis saab Türgis edasi? Valitseval parteil on kavas põhiseaduse muutmine. Kelle elu see paremaks muudab ja kelle elu kehvemaks, seda ei oska täna öelda. Nagu mainitud, siis kurdid suhtuvad valitseva partei jätkamisse ettevaatlikult.
Samuti on jätkuvalt teemaks Euroopa Liiduga liitumine.
Jürgen Prual
